Tegusa inimesena olen elus alati pigem esirinnas liikunud ja kõige uue vastu huvi tundud. Pühendunud igale oma ettevõetud tegevusele, nii keskkoolis, spordis, üliõpilasmalevas, kõrgkoolis kui ka sõjaväeteenistuses, olen olukordadest maksimumi taotlenud. Tööle asudes sattusid mulle kohe juhtivad ametikohad suurfirmades, kus aastatel 1985-2008 omandasin juhtimis- ja majandusoskused.

Ki-Shiatsu’ga puutusin kokku 2005 veebruaris, kui sattusin “juhuslikult” Yasutaka Hanamura 6-päevasele seminarile, mis tutvustas ki-shiatsu ja hiina meditsiini põhitõdesid.
Kursusel olin “valge vares” proffide hulgas, sest enne seda olin nähtamatu maailma ja alternatiivse tervendusega kokku puutunud vaid joogatades. Minu esimeseks vaimseks õpetajaks saigi joogaguru Holger Oitjärv.
Edasi õppisin tundma ka inimese füüsilist keha ja olemust. Minu olulisemateks õpetajateks said Alar Krautman, Lauri Rannama, Ariel Pelevin, Anneli Alber, Tiit Ilves, Laivi Toots jt.

Inimese tervise jaoks on äärmiselt oluline mõista ja toetada organismi isetervenemisvõimet. See on ravi alus. Kõik, mis selle arenemist takistab või maha surub, pole tervisele pikas perspektiivis kasulik.

Ravimiseks saab nimetada vaid protsessi, kus mõjutatakse haiguse algpõhjust, mitte sümptomit. Sadade aastate jooksul eri kultuurides arenenud rahvusmeditsiinid ja meditsiinilised süsteemid hämmastavad oma loogilisuse, tõhususega ning oskusega leida ja mõjutada haiguste põhjuseid.
Inimese tervendamisel ei saa keskenduda erinevatele tehnikatele ja lähenemistele, võistelda selle nimel, kes tegutseb õigemini ja efektiivsemalt. Olulisem on mõista, et eesmärk on tegelikult kõigil sama – tervem inimene.
Tervendamine on suhtumine inimesesse väga suure tähelepanuga, oskus mõista inimkeha toimimist tervikuna. Liigne ratsionaalsus ja segmenteeritus suhtumises inimesesse, mis on tekkinud tänapäeval tänu tehnika kiirele arengule ja ravimitööstuse hegemooniale, jätab enamasti märkamata suure hulga olulist infot, mis on vajalik inimkeha toimimise mõistmiseks.