Shiatsu ajalugu

MANUAALTERAAPIA  JAAPANIS 20. SAJANDINI   

Jaapani leiud varasest ajast, mis kirjeldaksid manuaalset tervendamist, praktiliselt puuduvad. Varaseimad viiteid on aastast 720, kus iidses poeemis (Nihon Shoki, Sukunahikona) kirjeldatakse tervendamist läbi käelise puudutuse. VI sajandil saabusid Jaapanisse budistlikud mungad Hiinast. Kuigi Korea mõju Jaapani kultuurile on olnud tähelepanuväärne ja eelnes Hiina mõjule, on just Hiina jätnud sügava ja kestva jälje, eriti meditsiinile.  Kui Hiina rännumehed saabusid, tõid nad endaga kaasa keerulise kultuuri, religiooni ja meditsiini süsteemi, mis algselt polnud fikseeritud süsteem ja toetus pigem tekstidele kui autoriteetidele.  Süsteem oli meditsiiniline vastus maailmale selle voolamises ja muutumises. Kuna Hiina territoorium oli tohutu ja tingimused erinesid piirkonniti suuresti, siis oli ka suur hulk erinevaid diagnostilisi vahendeid ja ravivõtteid ja -vahendeid. Selle tuumaks olid moksibutsioon, akupunktuur, taimeravi  ja manuaalteraapia. Praegune HTM-i süsteem, mida tuntakse läänes, on koostatud 1950-ndatel aastatel kommunistliku rezhiimi ajal.

Jaapani taimeravi kutsutakse praegu sõnaga  KANPO, algselt tähendas see kogu Hiina meditsiini.

Hiina uuenduste mõjul sõitsid Jaapani õpetlased Hiinasse õppima, sageli valitsuse poolt sponsoreerituna. Mõju oli nii suur, et Nara perioodil (710 – 784) muudeti Hiina meditsiin ametlikuks meditsiiniliseks süsteemiks Jaapanis ja see sai aluseks ka meditsiinialase hariduse andmisel. Siiski oli see „ametlik“ meditsiin vaid vähestele kättesaadav ja praktiseeritav enamasti munkade poolt, lihtrahvas jäi oma rahvameditsiini juurde.

IX sajandi lõpul katkesid rahastatud missioonid Hiinasse, sellest ajast arenes meditsiin Jaapanis siinse tõlgenduse ja jaapanipärase kasutusega. Eriti aastatel umbes 1633 kuni 1853, kui Jaapanis valitses enesekehtestatud isolatsioon välisest maailmast.

DOIN-ANKYO on teraapia, mille tõid hiinlased. See  kehaliste harjutuste süsteem oli algselt pärit Indiast, enne Jaapanisse jõudmist välja arenenud Kesk-Hiinas. Jaapani mõjutustele kohandudes sai sellest ANMA-DOIN.

ANMA-DOIN. Umbes X sajandi lõpustnimetatakse see klassikaliseks  ANMA-ks. DOIN tähendab harjutust või liikumist tervise parandamiseks (nt jooga, tai-chi).

ANPUKU e HARATORI on hara teraapia, arenenud välja X sajandil. HARA  tõlgitakse sageli lihtsalt kui „kõht“, kuid sellel on tohutult suurem filosoofiline ja praktiline tähendus.

XVI sajandil saabusid Jaapanisse esimesed lääne mõjud. Esmalt Portugali misjonäride ja Saksa kaupmeestega.

Meiji perioodil (1868 – 1912) tuli Euroopast läänepärane massaash, mis kogus kuulsust oma mitmekesiste tehnikatega.

XX sajandini oli Anma reguleeritud, keelatud oli töötada ametliku litsentsita. Arvatakse, et praktiseerijad lihtsalt muutsid nime.  Shiatsu (sõrmevajutus) viitab millele tahes ja ei millelegi. Taastunnustus tuli 1919. aastal, mil Tenpeki Tamai, keda peetakse shiatsu isaks, avaldas väljaande SHIATSU-HO (Shiatsu-teraapia).

Aastatel 1945 – 1952 oli Jaapani valitsus allutatud USA administreerimisele.  Litsentsita Anma terapeudid võisid taas praktiseerida, kuid kõik nad pidid läbi tegema ametlikud massaashi kursused. Uutes tingimustes muutus ka manuaalteraapia, seesmine kaotas suures osas tähenduse ja muutus väliseks.

Nüüdseks on Jaapanis tunnustatud kolme manuaalteraapia vormi, milleks on lääne massaash, anma (algselt pimedatele praktiseerimiseks kohandatud ja pigem heaolumassaashiks peetav) ja shiatsu (teatakse kui meditsiinilist ravivõtet) . Siiski on ilmne, et kõigi nende vormide meditsiinilene efektiivsus sõltub nii praktiseerijast kui ka  tema meetodist.