Shiatsu koolkonnad

TOKUJIRO NAMIKOSHI (1905 – 2000)

Manuaalse teraapiaga puutus T. Namikoshi kokku juba lapsena. Oma ema artriidivaevusi leevendades avastas ta, et kindel vajutus peopesade ja pöialdega parandas haige seisundit. Erilise ande tõttu sai ta kiiresti tuntuks. Litsentsi saamiseks sõitis ta juba teismelisena Tokyosse ja õppis Anma terapeudiks. Tagasi Hokkaidole pere juurde naasnuna alustas ta õpitu praktiseerimist. Siis kohandus Tampeki Tamai eeskujul Shiatsuga ja keskendus meetodile, mis kasvas välja tema enese kogemustest ja oli lähedane Ampuku’ga (kõhu teraapia).
1925. aastal avas Hokkaidol Shiatsu Teraapia Instituudi ja 1940. aastal Tokyos Jaapani  Shiatsu Instituudi, millest hiljem sai Jaapani Shiatsu Kolledzh. Jaapan oli tol ajal moderniseerumas ja vanal polnud enam väärtust. Hoolimata sellest, et Shiatsu oli arenenud teraapia, pöördus Namikoshi lääne suunas.

Õppekava hakkas ühelt poolt põhinema Lääne anatoomial,  füsioloogial ja refleksoloogial, ja teiselt poolt Hiina Traditsioonilisel Meditsiinil. Namikoshi stiil on üles ehitatud refleksoloogia põhimõtetele, kus teatud kindlad kehapunktid on seotud vastavate organitega ja elunditega ja vajutused stimuleerivad erinevaid funktsioone. Meridiaanide süsteemi tema teraapias ei kasutata.

SHIZUTO MASUNAGA  (1925 – 1981)

1959. aastal lõpetas S. Masunaga kahe aastase koolituse Namikoshi loodud koolis Tokyos. Ta oli sel ajal juba kogenud terapeut,  Shiatsut tutvustas talle tema ema, kes oli olnud väsimatu Tenpeki Tamai järgija ja kes oma pojale otsis parimad õpetajad. Masunaga oli andekas, analüütilise meelega ja kui ta hiljem õppis väärikas Kyoto Ülikoolis psühholoogiat, selgus, et shiatsu jäi väljaspoole akadeemilist sektorit ja seda kuni tema elu viimaste aastateni. Omades ebatavalist kombinatsiooni intellektuaalsusest ja praktilisest tegevusest pühendus ta projektidesse, mis olid suunatud shiatsu ametlikule tunnustamisele.

S. Masunaga jätkas Namikoshi koolis tööd õpetajana, tehes samal ajal oma uurimistööd veel 10 aastat ning õppis ülikoolis kliinilise psühholoogia kõrval veel nii Lääne kui Ida filosoofiat. Vajaduse tõttu anda shiatsule akadeemiliste ringkondade heakskiitu lisandusid ka Traditsioonilise Hiina Meditsiini õpingud.

Kui Masunaga praktiseeris Namikoshi teooria järgi, tekkisid tal stiili osas kahtlused. Kui Namikoshi shiatsu oli ühe punkti vajutus, ho-ho, siis Masunaga kasutas ho-sha’d. Kahe käe meetodil kasvas tundlikkus ning patsient ja terapeut kogesid ühendust, kui kahe samal meridiaanil oleva punkti vahele tekkis kaja.

1969. aastal lõi Shizuto Masunaga oma instituudi.  IOKAI nimi oli ka tema personaalse seisukoha väljendus: I – meditsiin, O – kuningas,

KAI – ühendus, peegeldades tema usku, et shiatsu oli ülim meditsiin.

70-ndatel aastatel osales palju terapeute Masunaga Iokai seminaridel. Algul tundsid huvi vaid jaapanlased, hiljem tuli hulganisti ka välismaalasi. Masunaga stiili tuntakse nüüdseks nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas.